Eestil ja Soomel lasub vastutus lendorava säilimise eest kogu Euroopa Liidus

Kas oled kunagi metsas lendoravat kohanud? Tõenäoliselt mitte, ja kui arvasid, et kohtasidki, siis arvatavasti oli selleks hoopis harilik orav. Nimelt on lendorav öise ja varjatud eluviisiga ning tegutseb valdavalt puude võrades, kuhu uudishimulik inimsilm ei küündi. Samuti on tegemist erakordselt haruldase liigiga, keda leiab Euroopa Liidu riikidest veel ainult Eestist ja Soomest. Küll aga pole lootus helgema tuleviku pärast veel kuhugi kadunud.

Vanad haavikud pakuvad elupaika

Lendorav on Eestis kriitiliselt ohustatud, madala asustustihedusega ja kahaneva levilaga liik, kelle peamiseks elualaks on tänapäeval Virumaa ja Põhja-Jõgevamaa vanad metsad. Nagu öeldud, esineb lendorav Euroopa Liidus vaid Soomes ja Eestis, mistõttu just nendel riikidel lasub kogu vastutus lendorava säilimise eest terves ELis.

Lendoravat ei kohta metsas kuigi sageli, seda eeskätt tema öiste eluviiside ja pesitsusalade vähesuse tõttu. Nimelt vajab see haruldane pisiimetaja oma igapäevaeluks vanu puid, mille tüvedel leidub pesa jaoks vajalikke õõnsuseid.

Lendorava elupaigaks on haava-segametsad, kus imetaja varjub, toitub ja järglasi kasvatab. Isastel lendoravatel on vaja elupaikade vahel rännata, et emasloomadele “külla minnes” järglasi saada ja arvukust seeläbi suurendada. Seda tehakse lennunaha abil puult puule liueldes, mitte lennates, nagu loomakese nimi eksitavalt reeta võib.

Lendoravatel sünnib aga keskmiselt vaid 2–3 järglast korraga, mida on vähem kui teistel pisinärilistel. Ühtlasi on lendorav segapaaruja, mis tähendab, et nii isased kui emased isendid võivad paaruda mitme partneriga. Seega on üsna tõenäoline, et ühes pesakonnas sündinud poegadel on erinevad isad.

Miks on lendoravat vaja?

Ent milleks meie metsadele ikkagi lendorav, seda enam, et pealtnäha ei mängi see pisikene imetaja ökosüsteemis sugugi mitte peategelase rolli? Tegelikult on lendorav vanade metsade seisundi katusliik, mis tähendab, et kui inimene põhjustab tema väljasuremise, võib sama saatus kergelt tabada ka teisi ökosüsteemi liikmeid.

Kui selle tõttu peaks kogu ökosüsteem täielikult hävima, on väga raske määratleda, millist kahju see meile, inimestele, pikemas perspektiivis teeb. Igal juhul on iga väljasuremisohus liik märgiks sellest, et lisaks loodusele kannatab ka inimese elukeskkond ning ohustatud võib olla nii meie tervis kui ka elu.

Eesti ja Soome ühisprojekt

Kuna mets on potentsiaalne raiematerjal, on pesitsusalasid järele jäänud väga vähe. Lendorava arvukus on olnud pikka aega madalseisus, mille üheks oluliseks põhjuseks võib olla elupaikade isoleeritus: nimelt on lendoraval palju suurem kodupiirkond kui pisinärilistele tavapäraselt kohane. Kui samas kaalus oleva emase mügri elupaik on 0,08 hektarit, siis emasel lendoraval tervelt 8,3 hektarit.

Kõige vähem avastati lendoravate pesitsuspaiku 2013. aastal, mil asustatud kohtade arvuks Eesti metsades oli vaid 27 – nukker arv, millest madalamale langedes seisab väljasuremisoht piltlikult öeldes juba ukse ees.

Et selgitada välja lendoravate geneetilise mitmekesisusega seotud detailid, valmis Eestimaa Looduse Fondi tellimusel ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) rahastamise abil 2017. aastal lendorava Eesti asurkonna geneetiline uuring.

Uuringust selgus, et Eestis elavate lendoravate seas esineb immuunsust, viljakust ja kasvu vähendavat inbriidingut ehk lähisugulusristumist, mistõttu on veelgi enam ja kiiremini tarvis elupaikade liikumiskoridoride seisukorda parandada – kuidas muidu isasloomad emastele lendoravatele külla saaksid minna?

Lootus pole kadunud

Kui veel 2015. aastal prognoositi, et lendoravad võivad järgneva viie aasta jooksul välja surra, on olukord tänaseks võtnud veidi positiivsema suuna: 2020. aasta seireandmete kohaselt on Eestis teadaolevate asustatud elupaikade arv kerkinud 76-le. Kokku elab metsades praegu umbes 200–250 lendoravat. Seda aga pole sugugi nii palju, kui asjatundmatule ekslikult paista võib.

Viimastel aastatel on märgata arvukuse tõusu ning taasasustatud on ka mõned vanad elupaigad. Arvatakse, et abi on olnud liikumiskoridoride (ühendusteede) moodustamisest erinevate elupaikade vahel.

Ent kuidas olukorra parendamine ikkagi õnnestus? Siinkohal saab pilgu pöörata nii ekspertide kui vabatahtlike hindamatule panusele, tänu kellele on olnud võimalik lendorava elupaika Eesti metsades laiendada. Et lendoravat eksisteerib Euroopa Liidu riikidest vaid Eestis ja Soomes, sai samal eesmärgil alguse ka Eesti-Soome ühisprojekt Flying Squirrel LIFE, mis keskendub lendorava elupaikade säilitamisele ja elupaigavõrgustiku taastamisele.

Projekti tegevused, mida viiakse ellu aastatel 2018–2025, hõlmavad muu hulgas näiteks teadaolevate ja potentsiaalsete elupaikade kaardistamist ja palju muud, et imetaja elutingimusi parandada.

Näiteks paigaldatakse lendoravate elupaikadesse täiendavaid pesakaste ja vähendatakse kisklussurvet, mille osas kujutavad lendoravale ohtu näiteks nugis, kanakull ja händkakk. Viimase kahe osas teeb mõistliku “elukaaslase” valiku lendorav ise: kui tal on valida, kas elada koos kanakulli või händkakuga, eelistab ta esimest, valides seeläbi vähemohtliku kiskja, kes kütib valdavalt päeval ja hoiab ka händkaku eemal.

Pikk tee seisab veel ees

Ehkki püsielupaikade suurendamine ja kaitsekorra karmistamine on olnud suure ja positiivse mõjuga ning aidanud seeläbi ka asustatud elupaikade arvu suurendada, on pikk tee veel minna. Et lendorav loomaliigina säiliks, on tarvis loobuda uuendusraiest maa-aladel, mis kuuluvad suurel määral eramaaomanikele.

Seega peetakse keerulisi läbirääkimisi, et näiteks maa müümise, kompensatsiooni või teatud osas maamaksust vabastamise osas kokkuleppele jõuda. Vaid nii saab lendoravate eluks vajalikke haavikuid majandada püsimetsadena, mis toimiksid ökoloogiliste metsamassiividena. 

Et lendorava kaitsetöö pikaajalisemaks eesmärgiks on tagada lendorava elujõuline asurkond, mis koosneks vähemalt 250st asustatud leiukohast, kinnitab see veelkord seatavate eesmärkide tähtsust. Keskkonnastrateegias ette nähtud miinimumeesmärk ehk 60 asustatud elupaika aasta kohta on küll juba töö käigus täidetud, kuid vajab meeldetuletamist, et tegemist on absoluutse miinimumiga.

Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) punase nimestiku kriteeriumid annavad veelgi põhjust liigikaitsetöid jätkata: nimelt on lendorav IUCN kriteeriumite järgi Eestis kriitiliselt ohustatud.

Niisiis oleme põhjanaabritega koos küll õigel, kuid keerulisel teekonnal. Kuniks jätkatakse pidevat koostööd RMK ja teiste osapooltega, et inventeerida ja kaardistada võimalikke liikumiskoridore ja kehtestada nende sidusust tagav metsamajandamine, säilib lootus lendoravate parema tuleviku osas.

Sarnastele projektidele on võimalik rahastust taotleda LIFE programmi abil, mille uus taotlusvoor on avatud ning ootab asjakohaseid ideid ellu viima. Ühtlasi töötavad Keskkonnaministeeriumis ja Keskkonnainvesteeringute Keskuses LIFE kontaktisikud, kes on valmis taotlejaid nõustama ning taotlusi läbi vaatama. Kontaktisikute andmed leiab siit.

Artikli kirjutamist on rahastatud projektist “LIFE programmist teadlikkuse suurendamine ja projektitaotluste kvaliteedi parandamine 2”, mida rahastab Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE.