90 kahepaiksete väikeveekogu on taastatud! Kümme veel minna!

Kahepaiksed vajavad kudemiseks väikseid, kaladeta tiike, aga need on meie maastikelt kadumas. Kui taastame väikeveekogusid, anname kahepaiksetele taas kodu ja loome elupaiga ka paljudele teistele liikidele putukatest nahkhiirteni.

„Kahepaiksed on tundlikud indikaatorliigid – kui neil läheb halvasti, on see märk, et midagi on valesti kogu maastikus,“ selgitab kahepaiksete uurija Riinu Rannap. „Ühe väikese veesilma taastamine võib anda konnadele ja teistele kahepaiksetele uue võimaluse sigimiseks, kuid see aitab taastada elurikkust ka laiemalt.“

LIFE-IP Loodusrikas Eesti projektist taastatud tiikide sihtliigiks on mudakonn ja harivesilik ning sel sügisel jätkasime Lõuna-Eestis sealt, kus eelmine aasta pooleli jäi: taastatud sai 21 kahepaiksete sigimisveekogu Otepääl, Haanjas ja Sadramõtsas. Välja sai õpetatud uued kopamehed, kokkulepped sõlmitud paljude toredate maaomanikega, kes õhinal nende maadel tehtavaid taastamistöid jälgisid ning selle käigus kahepaiksete advokaatideks hakkasid. Ja natuke kurgede prokurörideks.

Et kõiki taastamisele minevaid väikeveekogusid on Riinu Rannapi meeskond seiranud ka enne taastamist, saavad nad taastamisjärgse seire abil tõdeda, et harivesilikud võtavad tiigid kiiresti omaks (k.a seal, kus nad enne üldse ei siginudki), mudakonna tulekut on vaja aga veel oodata.

Siiski võib öelda, et väikeveekogude taastamine on looduskaitse üks tõhusamaid ja kuluefektiivsemaid tegevusi. Lisaks ökoloogilisele väärtusele on sel ka suur esteetiline ja hariduslik mõju – vesi toob elu nähtavale ja muudab maastiku mitmekesisemaks.