Väike-laukhanedel oli edukas pesitsusaasta

Mister Blue koos kaaskonnaga maandumas Hiiumaa rannaniitudele. Foto: Tapio Kostet

Veel käesoleva aasta kevadel näitasid rahvusvahelise väike-laukhanede seire andmed Fennoskandia populatsiooni jätkuvat kahanemist. Viimasel viiel aastal on järjest vähem isendeid jõudnud tagasi pesitsusaladele Põhja-Norras. Madalseisu paljude põhjuste seas peetakse olulisemateks elupaikade kadumist, kliimamuutustest tingitud väga halba pesitsus¬edukust ja kõrget röövlust, jahipidamist ning põllumajanduslikust tegevusest tingitud häirimist.

Kuna möödunud aasta sügiselt lakkas töötamast väike-laukhanele Mister Blue’le 2018. aastal paigaldatud GPS-saatja, siis kobasid uurijad rändeteede andmete osas pimeduses ja loodeti nende suhteliselt konservatiivsete lindude naasmisele oma traditsioonilisetele rändepeatuspaikadele Kreekas, Ungaris ja Eestis. Õnneks nii ka läks. 

GPS-saatjatega väike-laukhanede sügisränne 2023. aastal Norra pesitsusaladelt otse talvitusaladele Kreekas. Joonis: BirdLife Norge

21. märtsil 2023 lahkusid väike-laukhaned oma talvitamisaladelt Kreekas ning saabusid samal päeval traditsioonilisse kevadrände peatuspaika Hortobágyi rahvuspargi piirkonnas Ungaris. Ungarist vahemikus 18.-20.04 lahkunud väike-laukhaned saabusid Eestisse Hiiumaale 20. aprillil, mis ongi nende tavapärane saabumise aeg. Eesti-Soome ühise seiregrupi intensiivse, igapäevase seireperioodi jooksul suudeti kokku lugeda vähemalt 65 isendit (2022. aastal oli see arv 69 ja 2021. aastal 75). Seiret teostati LIFE LWfG Climate (LIFE19NAT/LT/000898) projekti raames.

27. aprillil lahkusid väike-laukhaned Eestist põhja suunas, et pärast vahepeatust Soomes jõuda oma pesitsusaladele Põhja-Norras, kuhu jõuti 13. mail. Kogu rahvusvaheline väike-laukhane uurimisrühm jäi ärevusega ootama pesitsustulemusi. Augustikuu lõpus saabus aga tõeline pomm-uudis – 22. augustil loendati Porsangeri fjordi Valdaki sooalal (kuhu kogunevad väike-laukhaned pärast pesitsusperioodi) kokku 137 väike-laukhane, nende hulgas 83 noorlindu 23-24 pesakonnana!  31. augustil aga loeti kokku koguni 144 isendit. Need on läbi aegade suurimad arvud, mis BirdLife-Norra poolt kogu selle liigi seireajaloos alates 1990. aastast on loendatud. Pärast aastakümneid kestnud pingelist kaitsetööd oodati sellist muutust juba ammu, kuid senini edutult. Loodetavasti loob see nüüd tugevama aluse selle liigi taastootmisvõimekusele ning kolme aasta pärast, kui praegused noorlinnud on suguküpseks saanud, on neist paljud veel elus ning saavad uusi järglasi.

Lisaks headele pesitsustulemustele avaldas BirdLife-Norra ka suurepärase uudise, et nüüd on ka kaks saatjaga lindu rohkem – 20. mail püüti kahuvõrkudega täiskasvanud väike-laukhane paar, kellele paigaldati 17 g päikesepatareidega GPS-GSM saatjad. Kaelasaatjatega varustatud paaril oli sel aastal 4 poega ja seega on nüüd võimalik jälgida kogu pesakonna liikumist. Saatjatega lindudelt saadud infole  tuginedes saadi teada, et 13. septembril startiski grupp väike-laukhanesid sügisrändele, lennates oma Norra pesitsusaladelt otse talvitusaladele Kreekas. Tänu neile kahele GPS-GSM saatjatega isendile teame, et rändegrupp maandus oma traditsioonilistele talvitamisaladele Kerkini järve piirkonnas Kreekas 15. septembri õhtupoolikul. See uskumatu teekond, mis hõlmas kogu vahemaa Põhja-Norra äärmisest osast Kreekani, võttis aega vaid 78 tundi. Loodame väga, et talvitamine möödub edukalt ning järgmisel aastal saame ka Eestis tervitada juba oluliselt suuremat ja elujõulisemat väike-laukhanede peret. Hetkel on nad Põhja-Kreekas, Kerkini järve ääres ja 19. novembril loendati seal 141 isendit (piskulka.net), mis on tõenäoliselt suurim Kreekas viimastel aastatel loendatud väike-laukhanede arv ning mis hõlmab pea kogu Norras pesitsenud Fennoskandia asurkonna. Võrreldes 2023. aastaga (65 isendit) on 2024. aastal Eestisse oodata üle kahe korra rohkem väike-laukhanesid.

Väike-laukhane kui ohustatud linnuliigi paremaks tutvustamiseks avalikkusele paigaldati käesoleva aasta kevadel LIFE-projekti raames Hiiumaal Käina-Kassari maastikukaitsealal Orjaku õpperaja vaatlustorni ja -platvormile asjakohased stendid. Hästi illustreeritud stendidelt saab kokkuvõtlikult lugeda Eesti haruldasima haneliigi määramisest, käikäigust, ohtudest, elupaikadest, arvukusest, kaitsest ja muust sellesse liiki puutuvast. 

Käesoleva aasta kevadel paigutati LIFE-projekti raames Hiiumaal Käina-Kassari maastikukaitsealal Orjaku õpperaja vaatlustorni ja –platvormile asjakohased stendid. Pildil Leho Aaslaid ja Andres Kalamees. Foto: Maie Vikerpuur

Eduka pesitsemise põhjused:

Tundras pesitsevate arktiliste linnuliikide pesitsusedukus kõigub vastavalt hiirte (ja lemmingute) arvukustsüklitele. Headel pisinäriliste aastatel toituvad suuremad röövloomad just neist, mitte maapinnal pesitsevatest lindudest. See tsükkel on nähtav ka Fennoskandia väike-laukhane populatsiooni muutustes (täpsemalt wwf.fi/en/lesser-white-fronted-goose-life-project/#species). 

Samuti mõjutavad pesitsusedukust ilmastikutingimused pesitsusperioodil. Fennoskandia väike-laukhane populatsiooni pesitsusedukus on viimasel ajal olnud kehv - eelmine tõeliselt hea pesitsusaasta oli 2015. aastal. 2020-2022. aastal ebaõnnestus pesitsemine peaaegu kõigil paaridel. 

Kui täiskasvanud paaride pesitsemine ebaõnnestub, teevad nad, erinevalt õnnestunud pesitsejatest, kõigepealt sulgimisrände Venemaa tundraaladele. Pärast seda võtavad nad ette palju pikema ja riskantsema sügisrände läbi Venemaa, Kasahstani ja Musta mere ranniku Kreekasse ja selle pika teekonna jooksul langevad paljud täiskasvanud linnud jahipidamise ohvriks. Pikaajalise rahvusvahelise kaitsetegevuse tulemusena on otsene Euroopa rändetee Kreekasse ja tagasi pesitsusaladele aga üsna turvaline. Seega on ebaedukal pesitsemisel populatsioonile nö kahekordne negatiivne mõju - pole uusi noori isendeid + suurem täiskasvanute kadu. Kõige selle tõttu on Fennoskandia populatsioon alates 2017. aastast märgatavalt vähenenud. 

Ehkki rebaste arvukus üha suureneb, ei ohusta nad otseselt meil peatuvaid väike-laukhanesid. Foto: Maie Vikerpuur

Teksti autor: Andres Kalamees