Kõige kestlikum on hoone kasutamine

Ehkki arhitekt Carl Elefante mõte, et kõige kestlikum hoone on see, mis on juba olemas¹, ringleb erialaringkonnas ja poliitikakujundajate seas juba 2009. aastast, jääb see sageli kõigest loosungiks. Ilmekalt avaldus see taas eelmise aasta lõpus, mil tutvustati Tallinna linnahalli kandi uut kontseptsiooni, aga ilma linnahallita. Ilus, valus ja sümboolne akt linnalt, mille abilinnapea seisis naeratades mõned tunnid hiljem Pirita lillepaviljoni (kah nõukaaegne, kah mälestis, kah mõttetult kallilt ümber ehitatud) laval kõrvuti muinsuskaitseameti peadirektoriga, et vastu võtta pärandisõbraliku omavalitsuse tunnuskiri.

Järgnenud arutelud nii nädalavahetuse arvamussaadetes kui meediaveergudel olid pealiskaudsed ja vaatasid täiesti mööda Elefante kestlikkuse põhimõttest. Muinsuskaitsjate nõrk hääl ei kõlanud lammutamise pooldajate kisakoorist üle. Ühed rääkisid hoone säilitamise vajadusest arhitektuurilise väärtuse, mitte kestlikkuse ideest lähtuvalt. Teisi on linna kurnamistaktika – linnahalli tühjana ja kütteta hoidmine, kureeritud lagundamine, ohtlikke kohtade tarastamine – veennud, et maja säilitamine on arutu, ebamõistlik ja pelgalt väikese kliki soovunelmast kantud idee, millele tulnuks jõuga juba 20 aastat tagasi lõpp teha, selmet maja kaitse alla võtta.

Hoonete süsiniku jalajälg. Teooria …

Kogu Euroopas, sealhulgas ka Eestis püüavad teadlased hoonete süsiniku jalajälje arvutamise metoodikas kokku leppida. Ülesanne pole lihtne, sest valemis on väga palju määramatust. Kuidas hinnata projekteeritava hoone, mille eelduslik eluiga on vähemalt 50 aastat, osade ja detailide uuskasutuspotentsiaali järgmises hoones? Kuidas ja kas võtta arvesse praeguste hoonete keskkonnakoormus, kui need on 50, 100, 200 või rohkem aastat vanad?

Arvutused näitavad, et suur osa kliimamuutusi põhjustavast heitmest on seotud ehitamisega, sh ehitusmaterjalide tootmise, aga ka transportimisega. Seega on loogiline arvata, et vana, olgu kultuuriväärtusega linnahalli või mõne muu maja puhul tuleb süsinikuheitme arvutuslik võit välja sellest, et hoonete konstruktsioonidele antakse nullväärtus ja heitmeid tekitavad renoveerimisel eemaldatavad ja lisatavad kihid. Selline metoodika toob selgelt ja arvutuspõhiselt välja olemasolevate hoonete eelised uute majade ees, mille rajamisel arvestatakse heitmeks ka konstruktsioon, selle tooraine, materjali valmistamine, transportimine ja hilisem lammutamine. Samuti ei anna see metoodika võimalust eristada Mustamäe 70aastast paneelmaja, Supilinna 100aastast puidust töölis- ja Toompea 200aastast paest linnaelamut.

… ja praktika

Euroopa seisab silmitsi küsimusega, kuidas lammutada ja renoveerida pärast Teist maailmasõda rajatud massehituse piirkondi nii, et majade ehitusdetailid ja osad oleks korduskasutatavad järgmistel objektidel. Massehituse eelsete hoonete puhul on see lihtne. Vanu linnuseid ja varemetes mõisaid on aastasadu kasutatud kivimurruna. Rändavad palkmajad, olgu tervikuna või palkhaaval, pole samuti haruldased.

Kahanevates väikelinnades võiks ka nõukogudeaegseid kortermaju kasutada materjalipangana. Peale tahte jääb ettevõtmine oskuste ja tehnika, aga eelkõige keerukuse taha.

Puust ja punaseks

Linnahall on kolossaalne ehitis. Hoone, mille ehitusalune pindala on ehitusregistri andmetel 39 422 ruutmeetrit. Seal on tonnide ja kuupmeetrite jagu (raud)-betooni. 2016. aastal tehtud ehituskonstruktsioonide ekspertiisi järgi on hoone põhikonstruktsioon, v.a jäähall, rahuldavas tehnilises seisukorras, avariilises olukorras on välisviimistluskihid.² Paraku on see kõigile silmaga nähtav osa. Võimalus anda hoonele uus kasutus ja teha seejuures keskkonnale vähem kahju, on linnahalli puhul üüratu. Mõelda tuleb vaid kogu valamata jäävale betoonile, killustikule ja liivale, mida vundamendiauku ei valata, tootmata jäävatest vundamendi sulundseintest ja rammvaiadest rääkimata.

Ikka veel on võõras arvutada majandusliku tasu kõrval keskkonnale vähem kahju tegemise maksumust. Excel, ilmselt ka Tallinna strateegiakeskuses kasutatav, ka linnahalli arendamise plaanides, näitas, et rahaliselt on odavam hoone lammutada ja uus asemele ehitada. Linnahalli uue kontseptsiooni autorite hulgas on terve plejaad (volitatud) arhitekte ja linnaplaneerijaid. Kas on võimalik, et Elefante mõttekäik on neile võõras või üllatav? Vaevalt.

Kas pärandipoliitika hukutab?

Pea kõiki linnahalli lammutamist pooldavaid arvamusi on läbinud viha pärandihoidjate ja pärandipoliitika põhimõtete vastu: maksku siis kinni, kui nii väärtuslikuks peavad, nende totrate nõudmiste tõttu linnahall juba viimased 20 aastat lagunebki jne. Linnahall ei lagune sellepärast, et muinsuskaitse nõuab pintsli ja skalpelliga maja restaureerimist.

Omanikuna andis Tallinn linnahallile surmahoobi juba 2001. aastal, mil raha Saku suurhalli investeeriti. Otsus jätta keset linna, hea juurdepääsuga korraliku akustikaga kontserdimaja maha ning finantseerida äärelinna plekist angaari ei olnud kestlik siis ega ole nüüdki. Ei võitnud sellest ka Saku suurhall, see pankrotistus 2014. Selleks et linnal oleks raha linnahalli korda tegemiseks, on pärandihoidjad lubanud linnahalli kõrvale ehitada uusi hooneid. Täpsemalt on nendest kokkulepetest kirjutanud Sirbis Triin Talk.³

Linnahallil on juba 2016. aastast muinsuskaitse eritingimused, mis lubavad teha palju: amortiseerunud osade asendamine koopiatega, jäähalli asendamine (säilitades mahu ja arhitektuurise välisilme), ehitusmahu lisamine basseinide asemele, lavatorni nüüdisajastamine, siseõue katusega katmine, sissepääsude ja avade lisamine, ka kontserdisaali ümberehitamine jpm.

Võib isegi kinnitada, et nii paindlikke tingimusi pole ühelegi mälestisele koostatud. Pärandihoiu poliitika koostamisel on väga hästi adutud ajastute väärtusi ja võimalusi. Massehitusaegsele hoonele saab ja tulebki teisiti läheneda kui käsitööna valminud varasematele majadele. Nõukogudeaegsesse, aga ka tööstuspärandisse on varemgi suhtutud liberaalsemalt. Näiteks raadiomaja sai betoonist ribide asemel metallist ribid, välja vahetati kogu klaasfassaad. Vaidlused selle üle, kas Fahle maja klaasist müts või Rotermanni, Noblessneri ja Volta kvartali juurde- ja pealeehitised ning tihendamised kompavad või ületavad hea (arhitektuuri)maitse piiri, ei näi raugevat.

Mõttetud miljonid nõukamajade uuendamiseks?

Linnahalli tulevikust rääkides ei saa mööda vaadata rahvusraamatukogu hoone renoveerimise üha kerkivast hinnast. Lihtne on ühe maja uuenduskuur taandada kõigi suurte ja nõukogudeaegsete hoonete renoveerimise probleemiks.

Võib-olla tasub analüüsida, kui palju rahvusraamatukogu hoone kallinemine tuleneb odavhankest, määramatusest ehitusturul ja ehitamise halvast juhtimisest.

Sageli tuuakse välja, et rahvusraamatukogu uuendamine läheb maksma sama palju (või rohkemgi) kui Oodi raamatukogu ehitamine Helsingis. Oodi valmis 2018. aasta detsembris. Kas me ei võrdle võrreldamatuid? Viimase viie aastaga ongi ehitussektori hinnad ulmeliselt kerkinud Venemaa-Ukraina sõjast tulenevate tarneahelate ümbersättimise, Ukraina ehitajate kodumaale naasmise, 25protsendise inflatsiooni, palgaralli jm tagajärjel. On arvata, et kui Oodit ehitataks praegu, siis tuleks selle maksumus teine. Ehk oleks aeg lõpetada Eesti rahvusraamatukogu ja Helsingi linna keskraamatukogu võrdlemine? Loobuma peaks ka vihjetest, et selle raha eest said helsinglased vähemalt uue maja. Uuendatud rahvusraamatukogu on kindlasti sama vägev nagu uus maja, ainult koormus keskkonnale on väiksem.

Rohepaplus linnahalli jalamil

Euroopa rohelises pealinnas püstitati novembris viieks päevaks rohetehnoloogia suursündmuse NEXPO tarbeks linnahalli kõrvale ajutine PVCst telk. Seda köeti diiselgeneraatoritega nii, et kütusehaisuses messimajas sai T-särgi väel ringi jalutada. Tõsi, kasutati rohesertifikaadiga elektrit. Neljapäevase ürituse eelarve oli kolm miljonit. Korraldaja NEXPO ökoloogilist jalajälge välja ei arvutanud, vähemasti seda ei avaldatud.

Kui palju maksnuks selle ürituse tarbeks linnahalli soojaks kütmine? Millised töid oleks saanuks kolme miljoni eest linnahallis teha? Kui linna enda kinnisvara korrashoidu panustamine tundus tarbetu, siis Pirita teel on veel alles ka messikeskus …

Keeruline pärand ja lihtsad lahendused

Nõukogude arhitektuuripärand on meie oma andekate arhitektide ja kunstnike looming. Kui rumalalt lühinägelik on vihata üht maja selle pärast, mis ajal ja eesmärgil see loodi! Kui nii mõelda, tuleks mälestiste nimekirjast maha tõmmata ka ristiusu kirikud, linnused, mõisahooned, Peeter Suure merekindluse rajatised, raudtee- ja tööstuspärand, ka Tallinna vanalinn. Kõik nimetatu ju võõrvõimu loodud. Ajalooliste suurehitiste ehitusjuhid ja osavamad meistrid tulid võõralt maalt. Nõukogude ehituspärandi arhitektid olid meie enda loojad, kelle andekuse kõrval ei jäänud ruumi Venemaa avarustest tulnute loomingule. Tihti õnnestus siinsetel arhitektidel vältida ideoloogia sümbolite kasutamist. Linnahalli arhitektid – lisaks Raine Karbile ka pidevalt ära unustatud Riina Altmäe! – väärivad selle eest tunnustust. Neiltki nõuti ehituse ajal Nõukogude sümboolika lisamist, millest õnnestus hoiduda.

Aga Nolan pani ju linnahalli põlema!

Just Tallinna postmodernismi pärandi pärast tuli maailmakuulus filmirežissöör Christopher Nolan Tallinna „Teneti“ filmi üles võtma, mitte selleks, et panna tegelased kõndima vanalinna maalilistele kõveratele tänavatele või sõitma Pirita männimetsa kurvides. Selmet uhke olla, tuuakse linnahalli lammutamise argumendina esile, et Nolan kujutab Tallinna Ukraina postsoveti võtmes, mis on linna maine igaveseks määrinud. Aastakümneid varem oli Tarkovski igaveseks filmiajalukku jäädvustanud Rotermanni kvartali trööstitu tööstusmaastiku. Rotermanni nurgatagused on nüüd klanitud ja teemant on lihvitud. Ei ole kuulda olnud, et kurdetaks, kui negatiivse kuvandi Tarkovski film Tallinna tööstuspärandile lõi ja kui palju parem olnuks need koledad paigad maamunalt pühkida.

Kindel koht mälumaastikul

Märt Maripuu on kirjutanud ühismeedias linnahalliteemaliste postituste all kenasti: „Ja lõpuks, see pole eelnimetatute [lammutust nõudvate inimeste] linnahall. Kõige rohkem on see nende tuhandete linnahall, kes seal kontsertidel ja etendustel käinud. Isegi kui pääsmega ehituse hind veel tasa teenimata jäi. Mälestusi tekib seal juurde isegi praegu, kui sel sajandil sündinud seal katusel aega surnuks löövad. See on Koht, mille taasloomine ei pruugi õnnestuda, kui alustada lammutamisest. Nagu see lammutamine oleks ka mingi väike projekt. Kui eelnimetatute enamuse lahkumine ja kaubamärgi tuhmumine ära oodata, siis on midagi tõesti liiga kaua hoogu võetud ja ilmselt ei säili enam midagi kaitsta.“

Võib-olla jõuab linnahall siiski ära oodata, mil hakatakse hindama juba olemas hooneid, Elefante kõige kestlikuma hoone kontseptsioon saab regulatsioonidega jõu ning tekib kohustus välja arvutada hoonete koormus keskkonnale ja sellega arvestada. Sellisel juhul saaks linnahallist rääkida sügavuti, mitte pelgalt ilus-kole mõõtkaval, ja niimoodi vaadata mööda kõigist neist võimalustest, mis on loodud, et linnahall korda ja mereäärne ala avalikku kasutusse saaks.

Anni Martin on arhitekt, pärandispetsialist ja teadus- ja arendusprogrammi „LIFE“ integreeritud projekti „BuildEST“ projekti koordinaator.

1 Carl Elefante, The greenest building… is the one that is already built. – Carl Elefante veebileht https://carlelefante.com/insights/the-greenest-building-is/.

2 Aidur Parts, Targo Kalamees, Ivar Talvik, Priit Luhakooder, Jaak Jaanus, Tallinna Linnahalli ehituskonstruktsioonide ekspertiis. A. Partsi inseneribüroo OÜ, 2016.

3 Triin Talk, Tallinna merevisioon. – Sirp 17. XI 2023