Võõrliigid meie looduses: kust nad tulevad ja kellele neid vaja on?
24.08.2020
Kümmekond aastat tagasi leiti ühest Inglismaa sadamalinnast isevõitu olend — lumivalge nälkjas, kellel on tundlad, aga pole silmi. Et ilma silmade ja pigmendita loom saab vaid koopas elada, arvati, et tegu on võõrliigiga. Kuid keegi ei teadnud, kes ta on või kust ta pärit on.
Kui võõrliikide vastu üldiselt võideldakse, siis selle nälkja ainsat teadaolevat asukohta maamunal ei tahtnud keegi hävitada. Lahenduse leidmisega venitati. Vahepeal oli kummitustigu aga ennast Inglise aedadesse kahjurina sisse seadnud. Aastaid hiljem leiti see liik Ukraina mägedest, kuid selleks ajaks polnud Inglise aiapopulatsiooniga enam midagi teha.
“Tagantjärele tarkusena oleks võinud ta hävitada, kunagi ei tea ju, mis tagajärjed on,” leiab keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialist ja võõrliigi ekspert Merike Linnamägi.
Olukord on keeruline. Ühest küljest on võõrliikide levimine vales kohas halb, teisest küljest aga, kui liik peaks kodumaal hävima, siis on meil võtta isendeid, et neid taasasustada.
Näiteks toob ta ühe filmi, mida juhtus nägema papagoidest Saksamaa linnades. Lahtipääsenud lemmikloomad hakkasid paljunema ning saavad ka talvel hakkama. Arvatakse, et Saksamaa papagoide populatsioon on juba suurem kui seal, kust nad pärit on.
Võõrliigid võivad muuta kogu elukeskkonda
Võõrliigid on liigid, mis on inimese abiga uude kohta viidud. Linnamägi sõnul kuuluvad nende hulka nii ilu- kui toidutaimed, lemmikloomad, aga ka need taimed ja loomad, mis tulevad kaupadega kaasa.
Niikaua kuni võõrast päritolu elusolendid ja taimed ilusasti inimese juures püsivad, nad probleeme ei tekita. Halb on see, kui nad satuvad loodusesse ja hakkavad oma tegevusega keskkonda mõjutama. Üheks näiteks on lupiin, mille ilusaid lillasid ja roosasid õisikuid on näha mahajäetud heinamaadel ja vanades talukohtades.
“Inimese esimene mõte ongi, et ta on ju nii ilus, mis ta ikka halba teeb?” räägib Linnamägi.
Lupiin on aga liblikõieline ja seob mulda lämmastikku, muutes nii mullakeemiat. See tähendab, et kui lupiin aastaid kasvab, muudab ta kogu elukeskkonda. Mullakeemia algset seisu on nimelt raske taastada. Isegi kui me lupiinist lahti saame, siis need liigid, mis sinna kasvama jäävad, ei ole enam needsamad, mis nad olid varem.
Kuidas võõrliigid levivad?
Taimede seemned levivad aiast välja tuulega ning loomade abil. Seemneid kannavad näiteks linnud. Nad söövad seemne ühes kohas sisse, välja tuleb see aga juba kuskil mujal. Nii võibki võõrtaim loodusesse sattuda.
Võõrtaimed levivad ka siis, kui inimesed viivad aiakomposti metsa alla, mõtlemata, et see võib halba teha — nii võib mõni aiataim metsa all kasvama minna.
Lemmikloomad nagu akvaariumikalad või punakõrv ilukilpkonnad lastakse pahaaimamatult loodusesse lahti. Suuremaid loomi toodi Nõukogude ajal sisse n-ö looduse rikastamise eesmärgil. Praegusel ajal võivad loomad plehku panna näiteks taluloomaaedadest või hirveparkidest enamasti õnnetuse või siis hooletuse tagajärjel.
Mõned võõrliigid jõuavad Eestisse inimeste liikumisega. Näiteks võime jalanõudega seemneid ühest riigist teise tassida.
Monokultuurid ja haigused
Võõrtaimed tekitavad probleeme siis, kui nad kasvavad nii tihedalt, et muule taimestikule enam ruumi ei jäägi. Nii tekib monokultuur.
Loomade puhul on kõige suuremaks probleemiks see, kui sisse tulnud või sattunud liik kannab haigust, mis meie oma looma või taime mõjutab. Mujalt tulnud vähkidel esineb näiteks vähikatku.
Euroopasse toodi lemmikloomana sisse hallorav, kellel võib esineda pararõugeviirust, mis on meie oravale surmav. Inglismaalt on hallorav hariliku orava põhimõtteliselt välja tõrjunud.
“Nunnusid loomi on raske tõrjuda, sest inimesed on kohe vastu. Aga üks liik sööb teise välja,” selgitab Linnamägi.
Kas on aga vahet, missugused oravad metsades ja parkides ringi siblivad? Tegelikult on küll. Nimelt ei kogu hallorav talvevarusid ning seega närib ta puude tipupungi, mis on tavaliselt kõige suuremad ja mahlasemad, ning sööb puude koort, kahjustades nii majandusmetsa, aga ka linnaparke ja õunaaedu.
Mida saame teha selleks, et võõrliigid Eestis ei leviks?
Võõrliikide leviku tõkestamisele saab igaüks kaasa aidata oma harjumusi muutes. Korterielanik peaks meeles pidama, et ta reisilt tulles oma riideid maja ees puhtaks ei klopiks — nii võib ta levitada riiete külge jäänud võõraid seemneid. Samamoodi tuleks välisriigist tulles jalanõud kuuma veega ära pesta, enne kui nendega Eesti matkaradasid avastama minna.
Lemmikloomapidajatele paneb Linnamägi südamele loomi mitte loodusesse lasta. Aiapidajad võiksid taimed enne seemne valmimist tagasi lõigata.
Teine asi on jälgida taimi, mis kasvavad nii hästi, et hakkavad aias võimust võtma. Siis tuleks Linnamäe sõnul mõelda, kas neid üldse tasub kasvatada.
Hoiatava näitena toob ta ilusate kreemjate õitega haljastustaime pargitatra. Pargitatar on üks neist problemaatilistest taimeliikidest, mis on Eestis keelatud ja seda siin enam ei müüda. Käest kätte levib see aga siiani. Hiljuti helistas Linnamäele üks inimene, kes rääkis, et pani pargitatra krundi serva kasvama, tekitades sellega probleeme nii naabrile kui endale.
“Ta juba aastaid kaevab, niidab ja teeb kõik endast oleneva, et taimest lahti saada,” räägib Linnamägi. Sahhalini pargitatar ja vooljas pargitatar on taimed, mis lähevad ka läbi vundamendi, asfaldi ja betooni.
Võõrtaimede vohamise probleemi puhul saab abi Keskkonnainvesteeringute Keskusest, kust on muuhulgas võimalik küsida toetust ka probleemliikidele tõrjemeetmete kavandamiseks ja nende rakendamiseks.
Milliseid vahendeid või tõrjeviise konkreetse probleemliigi puhul tohib või saab kasutada, tuleb enne taotlemist kooskõlastada keskkonnaametiga.
Toetust saavad taotleda juriidilised isikud. Taotlusvoor on avatud tavapäraselt aasta alguses ning rahastamise või mitterahastamise otsused tehakse suve hakul. Hetkel taotlusvooru avatud ei ole.
Projekt ForEst&FarmLand
Selleks, et kaitsta ja taastada traditsioonilisi Eesti maastikke ja ökosüsteeme ning parandada siinsete liikide seisundit, esitati taotlus programmi LIFE. ForEst&FarmLand projekt kestab aastatel 2020–2029.
Projekti viib läbi keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakond Voldemar Rannapi ja Kaidi Tingase eestvedamisel. Projekti käigus koostatakse tegevuskava ja taastatakse 3500 ha märgade metsade elupaiku ning 500 ha kuivade metsade elupaiku. Rõhku pannakse ka põllumajanduse loodushoidlikumaks muutmisele.
Projekti raames soovitakse inimestele näidata ka seda, et võõrliikide vastu on võimalik võidelda. Eri tõrjemeetodeid hakatakse projekti raames katsetama nelja liigi peal.
Lisaks võõrliikidega tegelemisele koostatakse tegevuskava tolmeldajate kaitsmiseks ja kaevatakse sada paljunemiseks sobivat veekogu kahepaiksete elutingimuste parandamiseks. Oluline osa projektis on ka keskkonnateadlikkuse tõstmine.
Kui on soov esitada projekt LIFE programmi Eestimaa looduse ja keskkonna kaitseks, siis võib pöörduda Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja keskkonnaministeeriumi poole, kes aitavad parandada projektide kvaliteeti ja leida partnereid.
Artikli kirjutamist on rahastatud projektist “LIFE programmist teadlikkuse suurendamine ja projektitaotluste kvaliteedi parandamine 2”, mida rahastab Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE.