Kuidas päästa riknemata toitu äraviskamise eest? Portugal näitab eeskuju

Toidu äraviskamine on jätkuvalt maailmas suur probleem, seda nii Eestis, laiemalt Euroopas ja kaugemalgi. Kuigi Eesti tarbijad ja ka toidutarneahela ettevõtted tekitavad võrreldes majanduslikult enam arenenud Euroopa riikidega suhteliselt vähem toidujäätmeid, tekkis 2015. aastal avaldatud uuringu andmetel neid Eestis aastas üle 90 000 tonni.

Samal ajal kasvab käimasoleva koroonakriisi valguses jätkuvalt suhtelises ja absoluutses vaesuses elavate inimeste arv. Kuidas päästa toitu ja aidata inimesi?

Probleem kütab kirgi 

Osa söögikõlblikust toidust leiab oma otsa jaekaupluste prügikastides. Põhjuseid on selleks mitu, eelkõige mõjutavad toidujäätmete teket toidukauplustes tarbijate ostueelistused.

Tarbijatena soovime osta silmale ilusat või võimalikult värsket toitu, mistõttu jõuavad sageli prügikasti näiteks visuaalselt mitte nii apetiitsed puu- ja köögiviljad, mida kaunistab muidu läikiva ja puhta koore peal näiteks mõni üksik plekk. Toidu edasist müümist võib piirata ka näiteks toidu realiseerimisaeg.

Probleem kogub Eestis jätkuvalt hoogu: möödunud aasta lõpus teatas Toidupank, et nende laod on tühjenemise äärel. Samal ajal kasvab nii-öelda prügisukeldumine, mida ei tehta rahalisest seisust tingitult, vaid pigem missioonitundest, viies riknemata toitu muuhulgas ka näiteks Tartus Karlova linnaosas asuvasse toidukappi.

Söögikõlbulik toit peaks aga jõudma abivajajateni ja ümberjaotamisse enne jäätmeteks muutumist ja prügikasti sattumist.

Toodete äraviskamine ei ole probleem ainult kauplustes: toidukaod saavad alguse juba märksa varasemas etapis. Erinevaid toiduaineid toodetakse turule väga kiires tempos, probleeme võib esineda hoiustamisel, transpordis, töötlemisel ja kvaliteedinõuete täitmisel. Samuti võib toidukadusid mõjutada näiteks ilmastik.

Sooduskampaaniatega utsitatakse inimesi veel rohkem tarbima, mis omakorda viib toidu äraviskamiseni mitte ainult kaubanduskeskustes, vaid ka toote juba soetanud inimeste poolt.

Just kodumajapidamistes on hinnatud Eestis tekkivate toidujäätmete kogus suurimaks. Toiduraiskamine põhjustab märkimisväärses ulatuses keskkonnaprobleeme, kuna hõlmab muuhulgas tootmiseks vajaliku põllumaa, vee jms tarbetut ülekasutamist.

Nagu märgata võib, on äraviskamine tingitud ületootmisest ja -tarbimisest, mis omakorda koormab olulisel määral meie elukeskkonda. Ehkki Toidupank saab osa laialijagatavast toidumoonast kaubanduskeskustelt, lõpetab suur osa toitu jätkuvalt jäätmetena. Millised võiksid olla toimivad lahendused?

Portugal näitab eeskuju

Eduka näitena võiks eeskujuks seada mitme auhinnaga pärjatud LIFE projekti FLAW4LIFE, mille tegevusi viidi Portugalis ellu aastatel 2015–2018. Tegemist oli esimese projektiga, mis tõi koju mitu auhinda, saavutades esikoha nii keskkonnaprojektide kui kodanike auhinna kategoorias.

Kuna projekti tegevused mõjutasid jätkusuutlike tarbimisharjumuste muutmist ja kasutuselevõtmist olulisel määral, on sarnast mudelit rakendatud tänaseks ka teistes riikides.

Hinnanguliselt visatakse Portugalis igal aastal ära umbes miljon tonni toitu, mis moodustab kogutoodangust tervelt 17%. Projekti üheks eesmärgiks seati turu loomine nn “koledatele” puu- ja köögiviljadele, luues neile selleks vajaliku platvormi. Mittetulundusühingu, mis kandis nime Fruta Feia (“kole vili” – e.k), toimimismudelit oli varasemalt edukalt katsetatud Lissabonis, ent FLAW4LIFE võimaldas nihutada piire Portugali pealinnast kaugemale.

Niisiis hakkas Fruta Feia iganädalaselt kohalikelt tootjatelt mittekaubandusliku välimusega tooteid ise ostma ning neid seejärel tarbijatele toimetama.

Projekti perioodi jooksul õnnestus avada 11 üleriigilist tarnepunkti, ent veelgi märkimisväärsemaks võiks pidada projekti tulemusi: tegevuste abil õnnestus ära hoida koguni 460 tonni ulatuses jäätmete tekkimine. Kuigi projekti raames oli esialgselt hinnanguliselt plaanis säästa 11,9 tonni jäätmeid nädalas, suudeti ära hoida koguni 14,6 tonni koguses jäätmete teke.

Samuti säästeti märkimisväärses koguses nii vett, energiat kui põllumulda ning vähendati transpordist ja jäätmete käitlemisest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Projekti lõpuks oli selle tegemistega üleriigiliselt seotud 157 kohalikku tootjat, mis ületas isegi tegijate endi poolt seatud ootused.

FLAW4LIFE mõjutas ka Portugali riiklikku strateegiat: projekti käigus sündinud “Jätkusuutliku tarbimise juhised” tõid muuhulgas välja, et kõnealust tarbimismudelit annaks üleriigiliselt kasutada teisteski Portugali piirkondades, kuhu tegevusaastate jooksul ei jõutud.

Projekti muutis edukaks selle kaasatus: paljud sotsiaalselt haavatavamas seisundis Portugali kodanikud said tegevuste käigus vabatahtlikuna käe külge panna, ühtlasi anti iga päeva lõpus ülejäänud tooteid erinevatele sotsiaalasutustele, vältimaks seeläbi raiskamist. Samuti korraldati kohalikes koolides erinevaid toidu ja selle tarbimisega seotud teemanädalaid, soodustamaks niiviisi säästlikku tarbimist ja sellest tulenevat mõtteviisi laste ja noorte seas.

Kolme aasta jooksul tutvustati projekti eesmärke ja tegevusi ka väljaspool Portugali: Kanadas võeti ettekanne vastu ovatsioonidega. Seega võib järeldada, et nutikate ideede ja lahenduste abil on võimalik tagada keskkonnasäästlikum tarbimismudel, mis näitab eeskuju teistele riikidele – sarnase projekti on tänaseks suutnud ellu viia USA, Brasiilia ja Holland.

Eestil oleks õppida

Puu- ja köögiviljade raiskamine on probleem ka Eestis. Kas sarnast projekti saaks läbi viia ka meil?

“Uuringud on näidanud, et ligikaudu poole Eesti kauplustes müümata ja seeläbi maha kantud toiduainetest moodustab puu- ja köögivili. Portugalil on ette näidata väga edukas keskkonnaprojekt, millesarnast annaks kindlasti rakendada toidu päästmiseks ka Eestis,” sõnas Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõunik Kristel Kibin.

“LIFE programm pakub selliste projektide jaoks igati sobilikku platvormi ning annab võimaluse ka riigitasandil vajalikke strateegiaid muuta. Tihti on vaja lihtsalt tegijaid kõnetavat väikest ideed, et suuri toimimismehhanisme seeläbi edukalt muuta,” ütles Kibin.

Artikli kirjutamist on rahastatud projektist “LIFE programmist teadlikkuse suurendamine ja projektitaotluste kvaliteedi parandamine 2”, mida rahastab Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE.