Miks takerduvad linnud elektriliinidesse? Olukorda tuleb parandada ka Eestis

Igal aastal saavad väga paljudele rändlindudele saatuslikuks maastikul toimunud muudatused, olgu selleks peatuspaiga asemele kerkinud linnakeskkond, rändeteele rajatud kõrghooned, tuulepargid, maanteed, sillad või muu taristu. Üheks suurimaks inimkäe läbi rändeteele rajatud takistuseks on elektriliinid, millega kokkupõrked lõpevad väga sageli tuhandete lindude õnnetu surmaga. Kuid mida teha selleks, et rändlindude hukkumist vähendada või sootuks ära hoida?

Linnud ei märka elektriliine õigeaegselt

Rändlindude kaitse teeb keeruliseks asjaolu, et selleks on tarvis teha koostööd väga paljudel riikidel. Nimelt ei küsi ränne riigipiire – Ida-Atlandi rändetee, kus asub ka Eesti, läbib ühtekokku 75 riiki ning seda kasutab igal aastal ligikaudu 300 linnuliiki. Selleks, et teekond oleks turvaline ja hõlpsasti läbitav, tuleb neile tagada peatumis- ja toitumiskohad, aga ka sobiv elupaik pikemaks talvitusperioodiks.

Üheks rändeteel asuvaks suuremaks takistuseks on elektriliinid. Põhjus, miks linnud nendega kokkupõrkamise tulemusel hukkuvad, on tegelikult väga lihtne: nimelt ei pruugi linnuparv elektriliine õigeaegselt märgata, mistõttu hukkub lind sageli just surmava elektrilöögi tulemusel. Halba nähtavust suurendavad kehvad ilmaolud, mistõttu juhtub õnnetusi rohkem näiteks udu, suure tuule või vihma tõttu, aga ka näiteks hämaras.

Kokkupõrgetel on mõju ka inimesele

Siiski ei mõjuta sellised juhtumid vaid linnustikku – teatud juhtudel võib saatuslik kokkupõrge viia ka pikema elektrikatkestuseni või sootuks õhuliini hävimiseni. See omakorda toob kaasa võrgu parandamiseks vajaminevad finantsilised kulutused.

On selge, et lindude ränne ei takista inimest eluks vajaliku taristu rajamisel – elektrit läheb meil vaja nii täna kui homme, mistõttu pole võimalik olemasolevaid elektriliine päevapealt kaotada. Siiski võib olemasolevaid õhuliine muuta ja uusi rajada nii, et sellel oleks linnustikule minimaalne võimalik mõju.

Näiteks paigaldatakse olemasolevatele elektriliinidele sageli must-valgeid märgiseid, mis on lindudele paremini nähtavad ning võimaldavad neil piirkonnast ohutult mööduda. Samuti ei pea uued elektriliinid kulgema vaid õhus – kaableid saaks paigaldada ka maapinna alla. See aga on sageli väga kulukas ettevõtmine ning nõuab kõigilt osapooltelt vajalike kokkulepete sõlmimist, milleks kulub lisaks rahale ka aega.

Rahastust saab taotleda LIFE programmist

Selleks, et rändeteele jäävate elektriliinide ohutust ja nähtavust parandada, on seega tarvis rahastust. Sellist võimalust pakub LIFE programm, kust on tänaseks toetust saanud väga palju edukaid rahvusvahelisi projekte, kellel kõigil on täita üks ülesanne: vähendada inimtegevusest tingitud surmasid rändlindude seas.

Üheks selliseks projektiks on LIFE Danube Free Sky, mida viiakse ellu Doonau jõe kallastel, seda ühtekokku seitsmes riigis ja 15 erineva partneri koostöös. Et just Doonau jõgi on rändekoridoriks, peatus- ja talvitumispaigaks paljudele Euroopa linnuliikidele, parandatakse elektriliinide nähtavust ühtekokku enam kui 245 kilomeetri ulatuses. Samuti ehitatakse lindude heaolu arvesse võttes ümber rohkem kui 3200 ohtlikku elektriposti.

Õhujuhtmete pärast on aastaid muret tundnud ka Leedu Ornitoloogiaühing, kelle eestvedamisel sai alguse LIFE Birds on Electrogrid. Ka selle projekti eesmärgiks oli parandada Leedus rändavate, talvitavate ja pesitsevate linnuliikide kaitset – selleks vähendati kõrgepinge õhuliinide negatiivset mõju sealsele linnustikule ning paigaldati visuaalselt paremini ja kiiremini tuvastatavad märgised.

Eestis peatuvad rändelinnud vajavad samuti kaitset

Eesti asub kahe suure rändetee ristumiskohas ning mängib seetõttu lindude heaolu parandamise juures väga suurt rolli – ainuüksi Põõsaspea neemel ja Sõrve säärel võib ühtekokku märgata miljoneid rändlinde.

Üheks suureks murekohaks on Eestis olnud Väikesel väinal asuvad kõrgepingeliinid, kus hukkub aastas sadu linde. Tänaseks on liinid tähistatud lindudele paremini nähtavate helkivate markeritega, samuti võeti tammi õhuliinilt 2020. aastal maha pooled juhtmed ning tehakse pingutusi selleks, et ka viimased õhuliinid väinalt täielikult eemaldada.

Et selliseid projekte ellu viia, on tarvis erinevate osapoolte koostööd, sealhulgas ornitoloogide ja teadlaste panust. Nii viisid Eesti Ornitoloogiaühing ja Eesti Maaülikooli teadlased Väikesel väinal läbi linnustiku seire ja kõrgepingeliinide mõju uuringu. Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) kaasrahastuse toel valmis hiljuti ka Väikesele väina tammi uuring, millest selgus, et piirkonnas saaks lisaks lindudele parandada ka sealse vee-elustiku olukorda.

Just KIKi rahastuse abil on sündinud palju erinevaid looduskaitsele keskendunud projekte ja uuringuid, mille eesmärk on säilitada mitmekesisust või tagada soodne seisund kõikidele looduskeskkonna osapooltele. 

Suuremate, sealhulgas rahvusvaheliste projektide rahastamiseks pakub aga sobivat lahendust LIFE programm, mille toel on võimalik parandada nii inimeste, lindude kui ka teiste loomade heaolu. Väga oodatud on loodusele ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele keskenduvad projektid, mis aitaksid innovaatiliste lahenduste elluviimise läbi tagada täisväärtusliku elu nendele, kes meie kaitset kõige rohkem vajavad.

2022. aasta taotlusvoorude avanemist on oodata juba maikuus ning täpsema eeldatava ajakavaga on võimalik tutvuda siin. 

Lisaks täitub LIFE programmil maikuus 30 tegutsemisaastat. Selle päeva tähistamiseks avavad laupäeval, 28. mail 10 LIFE projekti üle Eesti oma uksed ja kutsuvad kõiki huvilisi külla, et näidata, mida nad meie looduse ja keskkonna heaks teinud on.

Artikli kirjutamist on rahastatud projektist “LIFE programmist teadlikkuse suurendamine ja projektitaotluste kvaliteedi parandamine 2”, mida rahastab Euroopa Liidu liikmesriikide keskkonnaprojektide kaasrahastamise programm LIFE.